Kurb reaalsus: ehitusnormid tagavad vaid miinimumi

Kinnisvaraturul on kahjuks üsna sagedased olukorrad, kus inimesed avastavad alles peale sissekolimist ja asjade lahtipakkimist, et naaberkorteritest kostuv tavapärane olmemüra on igapäevaselt häiriv. Ja siit tuleb esimene valus tõde: Eestis ei ole uusarendustele kehtestatud müranormid tegelikult ülemäära kõrged. Inimese mugavuse seisukohast on tegemist pigem absoluutse miinimumiga. Ehk siis: maja võib paberil olla igati normidele vastav, kuid reaalsuses on tunne, nagu elaksid naabritega samas korteris, kuna nende jutt või sammud kostuvad justkui kõrvaltoast.

Seejuures eristatakse kaht müra tüüpi – õhumüra ja löögimüra:

• Õhumüra levib esmalt õhu kaudu ja paneb seejärel seinad, laed või põrandad kergelt võnkuma (näiteks inimeste jutt, televiisori heli, koera haukumine).

• Löögimüra tekib siis, kui mingi ese või inimene lööb otse vastu konstruktsiooni ning vibratsioon liigub mööda hoone karkassi edasi (näiteks laste jooksmine, tooli lohistamine, asjade kukkumine põrandale).

On palju kortereid, kus on probleeme neist ainult ühega, ja küllalt ka neid, kuhu kostub naaberkorteritest pidevalt nii häirivat jutukõminat kui lööke.

Kehv ehituskvaliteet röövib viimsegi hingerahu

Mis aga põhjustab soovimatute helide levimist korterisse? Kui tegemist on näiteks uusarendustele tüüpilise betoonpaneelidest majaga, kasutavad ehitajad kulude optimeerimiseks nii vaheseintes kui -lagedes sageli õhukesi (vastavalt 150 mm ja 220 mm paksusega) paneele, mis isoleerivad heli kehvemini.

Lisaks sellele tehakse kohati vigu nende omavahelisel ühendamisel ja põrandavalul. Näiteks unustatakse või paigaldatakse lohakalt seina ja põranda ühenduskohta betooni servalint. See elastne lint on mõeldud vibratsiooni summutamiseks, valesti paigaldatuna aga tekib nn helisild, mis toimib teinekord lausa naabri sammude võimendina. Samuti võib põrandavalu all olev löögimüra isoleeriva materjali kiht olla kehva kvaliteediga või valesti paigaldatud, mis rikub selle efektiivsuse.

Sealjuures ei tasu arvata, et tegemist on ainult soodsama hinnaklassi majade murega. Kristiina Luts on oma töös kokku puutunud mitmete korteriomanikega, kes on pettunud ka hinnatud uusarenduste helipidavuses. Sisekujundaja sõnul ei sõltu rahu ja vaikus alati korteri hinnast ega arendaja tuntusest. Ka Tallinna väärikates mereäärsetes elamukvartalites on ette tulnud olukordi, kus naabrite igapäevane elu kostub läbi seinte ja lagede rohkem, kui üks kodu peaks lubama.

Viimane korrus ei olegi alati päästerõngas?

On levinud müüt, et kui osta korter viimasele korrusele, ollakse müramuredest prii, sest keegi ei kõnni pea kohal. Kahjuks on reaalsuses olukord sageli teine. Kristiina Luts tõdeb, et tema praktika kõige hullem löögimüra juhtum pärineb just nimelt Eesti ühe mainekaima arendaja uusarenduse viimase korruse luksuslikust korterist. Lubatud merekohina ja metsavaikuse asemel oli seal pidevalt kuulda hoopis alumise korruse laste jooksmist ja hüppamist, toolide liigutamist ning muid paukusid.

See olukord näitab selgelt, et kehva ehituskvaliteedi puhul liigub müra hoone konstruktsioone pidi kõikides suundades, mitte ainult ülevalt alla.

Kui õhumüra vastu saab veel kuidagi võidelda – näiteks paigaldada naabriga piirnevasse seina spetsiaalne akustiline seinakate või ehitada kipsist topeltsein –, siis löögimüraga on lugu palju keerulisem. Kui majas on kehv löögimüra isolatsioon, on seda tagantjärele parandada keeruline ja väga kallis, sest lahendus nõuaks müra allika ehk naabri põranda ülesvõtmist. Samas on see just üks kõige kurnavamaid ja närvesöövamaid müra liike.

Kuidas end sissekukkumise eest kaitsta?

Et unistuste kodust ei saaks lärmakas õudusunenägu, soovitab sisekujundaja enne lõpliku ostuotsuse tegemist teha natuke detektiivitööd:

• Käi korterit vaatamas eri kellaaegadel: Ära piirdu ühe korraga argipäeva keskel, kui maja on tühi. Palu maaklerilt võimalust tulla korterisse õhtusel ajal või nädalavahetusel, mil naabrid on kodus. Nii saab reaalse pildi sellest, mis hääled majas tegelikult levivad.
• Otsi foorumitest ja sotsiaalmeediast siseinfot: Tee eeltööd. Facebooki gruppides või kohalikes kommuunides tasub uurida, kas keegi elab samas arenduses või majas. Elanikelt otse küsides saab sageli teada, milline on maja tegelik ehituskvaliteet ja helipidavus. Siseinfo on kulda väärt.
• Nõua maaklerilt ja omanikult vastuseid: Korteri ostja peab oma õiguste eest seisma. Küsi julgelt otse korteri helipidavuse kohta ja uuri, kas sellega on varem probleeme või kaebusi olnud.
• Kaalu ehitusekspertiisi: Kui huvi korteri vastu on suur, aga sisetunne kripeldab, tasub tellida spetsiaalne ehitusekspertiis. Professionaal oskab tõlgendada plaane ja ehitusinfot ning tuua välja potentsiaalsed ohukohad müra leviku mõttes.

Kui kõigist ettevaatusabinõudest hoolimata avastad siiski, et uues kodus kostab naabrite igapäevane elutegevus häirivalt valjusti läbi ja tegemist on uusarendusega, tasub kaaluda müramõõtmise tellimist. Selle alusel saab kindlaks teha, kas korteri heliisolatsioon vastab nõuetele. Kui müra mõõtmisel tuvastatakse normiületus, on ostjal õigus esitada garantiinõue ehitaja vastu ja seda kuni viie aasta jooksul alates korteri valmimisest. Seejuures tasub aga meeles pidada, et mõõtmine on vajalik mitte ainult ülemiste naabrite juures, vaid kõigis ümbritsevais kortereis, sest nagu öeldud, liigub müra maja konstruktsioone pidi igas suunas.

Ära lase end uue kodu valikul ainult ilusast kestast pimestada. Pidev ja häiriv müra võib muuta ka kõige kaunima sisekujundusega korteris elamise talumatuks ning röövib selle kõige olulisema – tõelise kodutunde. Küsi, uuri ja kontrolli enne, kui tehingule alla kirjutad!